MARGOT KASK: Joonistamine kui jälgimine, kirjutamine ja ehitamine

Joonistamine kui jälgimine, kirjutamine ja ehitamine

Germaani keeltes on joonistamist tähistav sõna (to draw, zeichnen) etümoloogiliselt tuletatud tõmbest. Joonistamise kui protsessi selgitamisel rõhutatakse, et selle puhul on vajalikud esiteks liikumine, liikumise trajektoor või jälg ja teiseks aluseks olev pind ehk liikumatuna mõjuv taust. Kuid alus pole alati materiaalne ja iga jälg pole püsiv. Liikumine võib toimuda ka hoopis vaataja liikumise kaudu. Mõnikord on hoopis vaataja see, kes jälje tekitab …või pind, millele jälg tekib.
Liikumise kiirust ja juhitavust mõjutab muuhulgas hõõrdetakistus, materjali vastupanu. See kokkupuude, ühenduses olek materjaliga, tekitab loomingulise dialoogi, annab tagasisidet, teravdab tähelepanu ja avab uusi võimalusi. Ühest (pliiatsi või pintsli) otsast hoiab autor, teisest pilt.
Joonistus võib olla nagu punkt – alguspunkt, rajaots. Kui vähe on vaja, et vaataja silmis või teadvuses moodustuks kujutis? Paul Klee iseloomustas joonistuse joont kui punkti, mis on läinud vabalt kõndima. Klee kirjeldatud liikumine toimus ilma konkreetse sihita, eesmärgiga liikuda. Selle järgi väljendab iga joonistus liikumisvabadust. Rõõm võimalusest! Uitav, rändav joon! Värske, elav, liikumist ja elurütmi väljendav joon!

JOONISTAMINE KUI JÄLGIMINE

Joonistus võib olla rajav, suhestudes vaatluse ja ülestähendamisega, tähenduslike avastuste üles märkimisega. Ekslev, uuriv ja katsetav joonistus on olemuslikult vaatamise jälg või jälgimise ja mõtlemise jäljend.
Jälg… jälgima, järgima, jäljendama. Jälgimine, nagu ka jälgede ajamine, esindab uurimist; järgnemine ja järgimine jäljendamist, sulandumist ja samastumist. Eesti keeles seostuvad jäljega kaks lähedast tegusõna: jäljendama ja järele aimama. Esimene tähistab pigem füüsilist ja väljendavat, vahetult kopeerivat tegevust, teine püüdlust empaatiliselt sisse elada. Joonistaja tähelepanu juhib või järgib mõtet, käsi jäljendab seda liikumist, vaataja jälgib ja aimab – ette või järele.
Joonistus sisaldab aega. Esiteks sellesse juba mahutatud, sellega veedetud aega – pühendumist, püsimist, mõtisklust, otsinguid ja katsetusi, inimlikku mõõdet. Teiseks võimalusi vaatamiseks, mõtlemiseks, taipamiseks. Põgus või hõre joonistus mahutab aega natuke teisiti kui pikaajaline. Selle tihedus on teistsugune ja võib avalduda ka teabe puudumises, vaikuses, ütlemata jätmises. Mida hõredam kujutis, seda suurem osakaal on temas nähtamatul.
Vaadates joonistust, võib tunda end olevat justkui poolel teel. Ühele poole liikudes võiks jõuda esimese kokkupuutepunktini paberiga, teisele poole minnes millegi tiheda ja küllase, võib-olla täpse illusioonini. Kujutatud nähtuse või objektini jõudmiseks tuleb vaatajal mõtteliselt liikuda läbi paberi (katkestades selle pindpinevuse) või siis tõuseb kujutatud objekt paberi pinnalt esile, muutudes ruumiliseks, joonistub välja. Nii või teisiti kaob joonistuse alt, seest ja tagant paber.

CHIAROSCUORO: VALGEST MUSTANI, MUSTAST VALGENI

Itaaliakeelse termini chiaroscuoro otsene vaste eesti keeles on heletumedus. Üleminek – murdumine või paindumine – mustalt valgele, mustast valgeni. Ülekantuna välistelt nähtustelt sisemistele ulatub chiaroscuoro tähendusruum eristumise, eristatavuse ning eristamisvõime kaudu teadvuse toimeni. Kitsamalt kujutise(loome) kontekstis tähistab must-valge lahendus võimaluste kitsendatust, aga ka selgust. Vastandiks on halli kui vahepealsuse ebamäärasus. Suutlikkus eristada halltoone, märgata, et miski on pisut heledam või tumedam, eeldab märkajalt tähelepanelikkust, mida võib nimetada meeleselguseks. Tajutavate varjundite rohkus muudab kogetava pildi niisiis värvilisemaks.
Tundlikkusega kaasneb empaatia, osavõtlikkus, mille mõjul omakorda muutuvad vastuolud ja erinevused, kõiksugu kontrastid, talutavamaks. See tähendab, et ümberhäälestumiste abil me muutume paindlikemaks, kohastuvamaiks ja muutlikumaiks. Seega, üleminekud pinnal ja ruumis juhatavad üleminekuteni ajas.
Must vajab valget, valge musta. Vastukaaluks. Nad istuksid justkui pikal kiigel. Sõltuvalt asendist kompositsiooni mõttelise keskme, toetuspunkti suhtes, võivad nende raskused mõjuda erinevalt. Enamasti on tervik kuhugipoole kaldu. Kalle paistab osutavat mingis suunas ja nihe, mille vaataja sinnapoole liikudes teeb, jätab temasse jälje.
Raamatuillustratsioone on kunagi enne elektri kasutuselevõttu nimetatud helendavaiks. Esimesed lisandid musta teksti vahel olid punased. Kuid esimesed joonistused, mis tehti maapinnale või mäeseinale, võisid olla, nagu praegugi tavalisim, tumedad heledamal, kuna kraapides avati pind ja praojoon jäi varju või niiskuse tõttu tumedam.

JOONISTAMINE KUI KIRJUTAMINE JA JUTUSTAMINE

Joonistamine võib olla ühtaegu jäljendav ja otsiv nagu kirjutaminegi. Kirjutama õppides õpitakse algul tähti ükshaaval – kõigepealt ära tundma, seejärel kujutama. Viimane sarnaneb fenomenoloog Tim Ingoldi arvates joonistamisega, kuna põhitähelepanu on nähtava vormistamisel. Ehk: kirjutades joonistatakse kõik tähed ükshaaval välja. See võib toimuda märkamatult, kuid on mingis mõttes ikkagi joonistamine. Kirjutamiseks osutub see alles siis, kui eesmärgiks saab märkide taga oleva tähenduse edastamine.
Vanas eesti keeles kasutatakse visuaalsete rütmide ja värvidega pinna korraldamise tähenduses sõna kirjamine. Kirjamine on seotud kudumise, tikkimise ja heelgeldamisega – kõiksugu põimimistega. Ingold nimetab joonistuse ajalooliseks paralleeliks kangast, kuna selle pinnast tulevad lõngad aeg-ajalt esile ja kaovad sinna taas, olles pidevalt olemas, vaheldumisi nähtaval ja peidus. Kanga kudumisel eristatakse lõime ja põime, ehk siis seda, mis on vertikaalse suunaga aluseks ja seda, millega tolle aluse vahele horisontaalses sik-sakis põimitakse. Ingold ühendas nende tähendused üldisemalt piir- ja abijoonte ning struktuurijoonte, nagu näiteks jutustuse peajoone või põhiliiniga. Sajanditagune vene konstruktivist Aleksandr Rodtšenko jagas joonistuse jooned täpselt samuti piir- ja struktuurijoonteks, nimetades viimaseid ka konstruktsioonijoonteks ning tõi nende näiteks mh skeleti. Akadeemilise joonistuse kontekstis kasutatakse struktuuri põhijoone tähenduses terminit telg, figuuri puhul on põhiteljeks selgroog. Faktuurijooned, mis kujutavad pinnatekstuuri, kuuluvad samuti struktuurijoonte hulka.
Eesti keeles on veel üks huvitav sõna juhtlõng, mille tähendus võib olla aja jooksul ja valdkondade vahel nihkudes ähmastunud. Näiteks Ariadne lõnga võib kujutleda peenikese niidina, kuid see märgib labürinti läbivat peateed, ehk siis ruumi kontekstis lahenduslikku põhijoont. Jutulõng või -heie tähistab samuti pidevust, kuid olemuslikult sarnaneb see kanga kiududest ehk pigem siia-sinna jooksva põimega. Lõim on tihti neutraalne ja peaaegu värvitu, põimitud osa keerdub selle ümber ja annab iseloomu. Ladina keeles tähistab joont sõna linea, mille tähenduste hulka kuulub liini ja ühenduse kõrval ka lina ehk üldistatumalt kiud, mis on selle pealtnäha õrna taime tugevaks sisuks ja millest saab teatavasti vastupidavat kangast. Linane kangas paistab alati mingil määral läbi, nii et selle kiud eristuvad, ja kulub pigem hõredaks kui tiheneb vildiks. Seega ta jääb alati pigem jooneliseks kui ühtlaseks pinnaks. Nii Ariadne lõngas kui ka taime soones ühenduvad joone ajaloolisteks alusteks olevad kiud ja teerada.

JOONISTAMINE KUI MÕTTELINE EHITAMINE

Hollandi keeles tähistab joonistamist kreekakeelse sõna techne tuletis tekening, mis seostub praktika kaudu kogutud teadmistega. Sama lähtesõna tuletised romaani keeltes (itaalia disegno, hispaania dibujo, prantsuse dessin ja portugali desenho) seostuvad konstrueerimise, optimeerimise ja vormimisega disaini kontekstis.
Teisest küljest võimaldab joonistus teha nähtavaks esialgu teostamatuid ideid – rippuvaid aedu, hõljuvaid maju jms, mis võivad kunagi, sekundite või sajandite pärast, osutuda teostatavaiks.

*
Kokkuvõtlikult on struktuurijooned seesmised, piirjooned välised, mõlemad ühtviisi mõttelisel tasandil kompositsiooni ülesehituslikuks aluseks. Lakoonilisemates joonistustes tekkib neist joontest tervik, rikkalikumates aga jäävad need eri pindu kujutavate joonevõrgustike taha varjule. Erinevalt tihedast, struktuurijooni varjavast joonistusest või tekstist on kudumis kõik kiud, nagu ka muusikas kompositsiooni aluseks olevad rütmid ja jaotused, vahetult hoomatavad. Kudumi kude ja muusika rütm on olemuslikult abstraktsed ja selged. Tiheda visuaali puhul võib kõige üldisema struktuuri, põhimõtte või pealisülesande leidmine ja jälgimine keerulisemaks osutuda. Seega on lihtsustav, lõpetamata, avatud ja vahetu joonistus, mis jätab mõttelõngad nähtavale, teatavas mõttes intellektuaalne vastutulek vaatajale.

Margot Kask