Krista Simson (Estonia)

EST_Simson_Krista_1

V rahvusvaheline joonistustriennaal MUST ja VALGE
Tallinn 2015
Krista Simson
Konverentsiettekande abstrakt
Visuaalne keel kui kujutava kunsti keel on rohkem kui kommunikatsioonivahend. Ülejäänud kommu- nikatsioonist eristab kujutavat kunsti pooetiline funktsioon. Vene formalistide „kummastamise“ teooria kehtis mitte ainult välismaailma, vaid ka siseilma kohta. „Kummastumise“ kui poeetilise funktsiooni aluse ajalugu algab vene formalistidest kaugemaltki (Marquand aastal 1873) ja jõuab välja Umberto Eco ostensiooniteooriani. Diskreetsetes süsteemides nagu keel on esmavajalik tingliku ja konventsionaalse märgi olemasolu, diskreetse ühiku eraldamine kujutavas kunstis on seevastu äärmiselt tänamatu ettevõtmine ja vaevalt ka vajalik, sest nagu väidab Nelson Goodman: märgid on omavahel lahutamatult seotud.
Kunsti saab võrrelda keelega, kuid samas on kunst pigem eripärane modelleeriv süsteem, sisaldades: a) tehnilisi karakteristikuid, mis on omased ainult kujutavale kunstile ja mida võiks võrrelda süntaksiga b) semioosi ehk arengut ajas c) teatud ikoonilisi omadusi (Eco), d) indeksiaalseid ja sümbolilisi väärtusi, mis vaatajat kõnetavad. Aeg, ruum ja poeetilisus on omased semiootilise tõlgenduse mõlemale (objekt-kunstnik ja teos-vaataja) osale. Kunstiline tekst tekib nende kahe semioosi, modelleeriva ja remodelleeriva, koosmõjus.
Milline oht on tegelikult selles, et kunst on „suuresti eemaldunud varasemast valdavast subjektiivsusest ning narratiivipõhisusest“? Kujund võib kanda kollektiivset suhtumist või sellele vastanduda. Kujundiga saab manipuleerida juhul, kui „autor on surnud“, kujutise saab asetada esindama ükskõik millist poliitilist praktikat või demagoogiat. Mahult väiksed, kergesti loetavad webi-sõbralikud lihtsustatud ikoonid samastatakse kujutava kunstiga. Diskursus vajab illustratsioone. Kunstist on saamas teoreetiline doktriin, mis arvab hakkama saavat ilma artefaktita. Andmed saavad sisu läbi tõlgenduse, tõlgendused sõltuvad kontekstist. Andrew Robinson toob oma artiklis „Walter Benjamin: Art, Aura and Authenticity“ välja mõned seisukohad, mida tuleks Benjamini arvates kaasaegse kunsti mõtestamisel arvese võtta. Esiteks, kunst on omandanud täiesti uusi funktsioone: „Kunsti vabastamine rituaalist võimaldab kunsti sidumist poliitiliste praktikatega. Kunsti vastuvõtmine on juba enamjaolt kollektiivne – nagu publik reageeriks filmile – individuaalne reaktsioon, erinevalt varasemast, sõltub auditooriumi kui terviku reaktsioonist“. Kunsti osaks arvab ta jäävat olla tükikeseks valdavalt poliitilise näitemangu pusles, kehastades üldkasutatavat, ümberkomponeeritavat ja ümbermonteeritavat artistlikkust.